Laitmatu meik, veripunased huuled.
Istud seal ja väldid kadedaid pilke.
Tundub nii, et teavad kõik su stoorit peast.
Tuhkatriinu olla võid siis halb või hea.
Lööb kesköötund ja seiklus ootab ees.
Loodad leida sõpru linnatulede valgel.
Elu on vaid mäng ja kui sul selles veab,
Annad andeks endale kõik head ja vead.
Ja temagi teab, et päevast-päeva
Elu on lihtne kui unelmgi.
Nii ta end reedab nüüd oma haavatut hinge
Tulles tagasi.
Ja kuigi ta teab, kellest ta hoolib,
Kõnnib kui klaasikildudel.
Nii päevast-päeva, rahutu tuhkatriinu,
Varjab end teiste eest.
Nõnda on kõik ööd nii valgust kui varje täis.
Nagu klubistaare näitamas siin kui käid.
Nüüd on sinu võimalus särada tähena.
Naeratus su näolt päästab lahti ahela.
Ja temagi teab, et päevast-päeva
Elu on lihtne kui unelmgi.
Nii ta end reedab nüüd oma haavatut hinge
Tulles tagasi.
Ja kuigi ta teab, kellest ta hoolib,
Kõnnib kui klaasikildudel.
Nii päevast-päeva, rahutu tuhkatriinu,
Varjab end teiste eest.
Ja temagi teab, et päevast-päeva
Elu on lihtne kui unelmgi.
Nii ta end reedab nüüd oma haavatut hinge
Tulles tagasi.
Ja kuigi ta teab, kellest ta hoolib,
Kõnnib kui klaasikildudel.
Nii päevast-päeva, rahutu tuhkatriinu,
Varjab end teiste eest.