Vaatan, mida fakki Kustukat ei ole Tahan kustutada Tahan kustutada kohe Kustutada tähti Kustutada sõnu See pole enam tähtis See pole enam lõbus Voodist välja hüppasin, püksid jalga lükkasin Müttasin läbi muda, poe poole ruttasin Kohtasin üht naist, oma meest ta sõimas seaks Tema kehas oli viha, mida kustutama peaks Poe seina keegi sodis Grafitiga, et sa teaks Kuid mulle see ei sobi Kustukumm teeks asja heaks Siis poodi sisenesin, vihikute, nihikute riiulile liginesin Otsisin kummi, võtsin selle sihikule Mulle võhikule lähenes neiu Tema kollase siidkleidi lõhikule Olid suunatud mu silmad Koledaimad jalad maailmas Väga kole oli pilt, hakkas lausa paha Andke kustukummi, seda kustutada tahan Iga täht, mida väänad Iga rida, mille täna määrad Iga sõna, mille ära käänad See häma üli igav, mida hääldad Ning ainult juhul tõstan oma käe ma Kui lavalaudadelt ära lähed sa Väga-väga vähe võlu selles näen ma Ei ilustaks ka seda võluväega Käitud nagu oleks korda suutnud Saata midagi, siin olukorda muutnud Aga miks, kui isegi see sind ei puutu? Tänu sinu vihale see linn ei muutu Jäta kõik see jama palun enda ruutu Pole vaja jälle mingit venda uut, Kes oleks sündima pidanud ilma suuta Ainult kummiga saaks sellist sitta muuta Kui sa oled Rõve ja jäle Nii nõme ja jäme Kui sa pole piisavalt sõge ega väle Pole sõber, pole viisakas, pädev Või pole põnev ega äge Siis ma kustutaks su ära Nagu mõne kõvera tähe Vigane, väär kõik, mida ma näen Iga päev on igav ja käed ei pidama jää Täiest väest ma ihkan, et tuleks veel millalgi päev, Millal see hääl mu peast ikkagi minema läheks Vaatan, mida fakki Kustukat ei ole Tahan kustutada Tahan kustutada kohe Kustutada tähti Kustutada sõnu See pole enam tähtis See pole enam lõbus