Ära roni rooli - tule siia pigem, kosu siin!
"Vahet pole, mul on ainult üks kilt koduni."
Üks mint viiski null muret nende roduni.
Kodutänav on kinni, olen kõige suurem jobu siin.
Pilt käib ringi, esiklaas verine.
Pisarad on nüüd silmis ning elu jäädavalt erineb.
Kael, sisu, põhi - viin.
Naer, isu, kõri - siin,
Kae, pisut võhik olen: raev, risu, õli, piin.
Lõpp pokaalile, kehakaal pedaalile.
Tagaplaanil on baarid, proffesionaalselt traavin ma.
Oma ratsuga istun ma pea maas nüüd saalis ning lähen lukku.
Enam ei loeta moraali.
Ma olen alles üksteist pluss üksteist.
Masin ning elud mahakandmisele, lisandun vangidele.
Naeratab üks neist: "Nüüd oled üks meist."
Liiga kõrgel ma lendan. Kahekümnendad. Laiali pea otsas mängin
Elu kõva venda. Kas alles siis tajun, kui kustutan teised ning aastateks
Lukustan ma iseenda?
Ma olen rumal. Mind hoiab jumal ning elada luba kuna see tuba kus elan
Ei ole enam nii mugav. Udune kuva ning takistamatu pisarajuga.
Ei tunne kunagi enam end väljapuhanuna, kuna ümber on urgas, üksinda nurgas.
Ei saa enam olla ma sõprade hulgas. Ärevushäired, segi mõttetulvad - süüdi olen kahe
Noore inimese surmas. Matused said olema neil varem kui pulmad.
Elud tänu minule on hetkega kurvad. Pole paha inimene - kahetsen julmalt,
Kuigi mõne inimese arust väärin surma.
Mu vana koolivend oli vanakooli vend.
Igal pool iga kell suutis segi juua end.
Kaine rool, sõnas vend, pole enam tema trend.
Muidu noor, süda hell, kere alkoholilembene.
Kuivab kurk, kui on purk tühi ja siis tuiab.
Nurgas prügi, ise püsti ei püsi.
Uimab, nühib, huiab, trügib, kuid ma tüdinud:
Nüüd tüüp kupüüri küsib.
Roolijoodikud, alkohoolikud. Poodi poolikut silmitsema, veidikene sinist Gin toonikut.
Sakumm sul kooritud, pudelipõhi noolitud, sõbrad noomitud - vooditu elu enam pole nii toonitu,
Sest mul on ainult üks mure, mis tagant tuleb. Tal punased-sinised tuled.
Pimedal tänaval, libedal hämaral, kihutan, vehin, viibutan venin. Pilgutan, higistan seni
Kuniks sokutan penid tagant, nägemiseni.