Vaatan hetkesid kõrvalt, kael õieli Kogun kohvrisse, kritseldan märkmeid Ise valin, kuis maanduvad lõuendil Ja maal saab reaalsusest täpsem Reaktsioonid on kinni mu peas Kas näen mahedat vihma või padukat Kõigi tagaaed seesmiselt hea Natuur valib eesaia paruka Olen alati peljanud üksindust Põland pidusid, lembinud istumisi Reedeõhtute õpitud üksluisust Joominguid, teesklust ja kiskumisi Ent ma kogun neist kilde, mis kannavad Pause, mu tükkides hiilates Kuidas inimloom püüdleb ja armastab Elu, murdlainetes kilgates Ja millised toonid sest saavad Kui elukuma läbib vaimu kadalipu? Ehk kogetus vaid ulma-aastad Ning me eksime kanarbikus? (Huh) Vahel võiks vaadata eemalt Et mõista, mis arendaks teemat Vahel võiks vaadata eemalt Et mõista, mis mõista, mis mõista Vahel võiks vaadata eemalt Et mõista, mis arendaks teemat Vahel võiks vaadata eemalt Et mõista, mis mõista, mis mõista Melu keskel ei jätkugi õhku Ja mõistus võib vastu pead saada Kõle kesköö või liigutav õhtu Loeb, kuidas neid külje pealt vaatan Sel maailmal on kauneimad silmad Mille pilgud saan väljastpoolt kaasa Mälupiltides paremad ilmad Mida postkaardil sulle võin saata Ja see on tõesti perspektiivi küsimus Ja see on tõesti perspektiivi küsimus Ja see on tõesti perspektiivi küsimus Astuda eemale, vaadata väliselt Nii võib jõuda veel millegi suurema jälile Mitte üks tõde ei ole tulnd päriseks Horisont paika, ma võtan end käsile Astuda eemale, vaadata väliselt Nii võib jõuda veel millegi suurema jälile Mitte üks tõde ei ole tulnd päriseks Horisont paika, ma võtan end käsile Vahel võiks vaadata eemalt Et mõista, mis arendaks teemat Vahel võiks vaadata eemalt Et mõista, mis mõista, mis mõista Vahel võiks vaadata eemalt Et mõista, mis arendaks teemat Vahel võiks vaadata eemalt Et mõista, mis mõista, mis mõista