Me pikutame vaikselt halli taeva all
Ehkki ümbritsev nii tihti aldis olla karm
Kaitseks seekord salli kaela pand
Selles kõiges alatasa kahtlematu sarm
Mis kaotab hetkeks mustad muremõtted
Löön lipu õhu suunas lume seest
Käes läppund talveune lõpp, sest
Juba pikalt luband tulla hetk
Paus, mil tõusen udust pinnale
Rünkpilved limpsimas taevasälke
Kuldpuna lehekõdust hingates
Ma lõppen kirjutamast vaevavärsse
Morbiidset vaese mehe luulet
Jääb pooleli, kui sõnad katkend
Kiiskav sõrm on langend elu huultel
Ja koorekiht lööb võrad lakke
Kui pikutame vaikselt halli taeva all
Ehkki ümbritsev nii tihti aldis olla karm
Kaitseks seekord salli kaela pand
Selles kõiges alatasa kahtlematu sarm
Ja see on ilus nagu Andineeme rand
Kõik läheb ilusti
Möödub, kajab naeruna kaugustes
Pidu käib ennast maha ning vilgutab
Valguseid aegunud laugudel
Siduda lahti ballasti, mis pidurdand
Galeriides värvid põrandail
Soojus õhkab ennast mööda tõusvat õhku
Jahe itk, mis räsind õla peal
Udub auruna ning veereb lõunast õhtu
Mu obsessiiv-kompulsiivne häire
Kulub marjaks kodu korrashoiul
Mööda äärt orus kiirteil käies
Kukub paika maailm kord omasoodu
Kui pikutame vaikselt halli taeva all
Ehkki ümbritsev nii tihti aldis olla karm
Kaitseks seekord salli kaela pand
Selles kõiges alatasa kahtlematu sarm
Tassid hingeldavad laual mediteerides
Vajun läbi patjade ja hämardub
Jooned tõmmand kokku otsad perimeetrites
Rahulikult seiran tulevase ähmasust
Küll ka kord ehk koidab äratus
Ent ootesaalis ärevust on tunda kasutu
Hetk rohetavad lehed, hetkeks särab lund
Neid puutumata kühveldada mulda arutu
Siis kõik läeb ilusti