Elan lõpmatus laupäeva hommikus
Kinnisilmi lonkides koju
Ujudes läbi poolunedes kümbleva linna
Kus suvelõpp pudeneb kildudeks käest
Mind põrnitsevad läbi trammiputka klaasi
Magamata vanad daamid
Baretid taeva poole nagu seened vihmas
Puurides mu sisse kuni hingepeeglini
Läbi kõhetu modelli plakatil peatänaval
Mehaaniliselt naeratamas neile
Kes nii vara veel on väljas
Ja ma vahin talle plassi näoga vastu
Et olen õppind ju inimeseks olema
Vähemalt usun, kui valetan endale seda
Sest ma istusin parkides
Kuni mul hakkas nii vilu
Ja kui tuttavad vahtisid
Peol, eks ma muutsin siis pidu
Nüüd kõnnin lõpmatus laupäevas koju
Kui lampide kustudes algavad ummikud
Kinnisilmi vahtides lage
Linnaõhk on raske, külma ootust täis
Küll ma leian end, ma leian end
Kui vaatan natukene veel, siis näen end läbi
Kinnisilmi vahtides lage
Linnaõhk on raske, külma ootust täis
Küll ma leian end, ma leian end
Kui vaatan natukene veel, siis näen end läbi
Konidest haisevad mantlites kogud
On roninud baaridest välja
Ja reaalsuse kaotanu komberdab alla
Ning loputab räsitud nägu
Viimased ossid on vajutand gaasi
Ning haihtuvad sinna, kus poolsaar
Trummar end bäkkaris jalule ajab
Kui lava on veokile pakitud
Ma tõmban mantlihõlmad koomale
Ududes vilguvad kollased
Pärast lõpuspurti aeg on seisma jäänud
Lõpmatus laupäeva hommikus
Kinnisilmi vahtides lage
Linnaõhk on raske, külma ootust täis
Küll ma leian end, ma leian end
Kui vaatan natukene veel, siis näen end läbi
Kinnisilmi vahtides lage
Linnaõhk on raske, külma ootust täis
Küll ma leian end, ma leian end
Kui vaatan natukene veel, siis näen end läbi