Valmis viimne hõbedane draakon Ja punane on vaip, Mis näitab meile teed. Tuleb minna, Selline on saatus, Sest jäämine meid paremaks ei tee. Avan uksi lahkujatele Ja kõigil soovin mahedat orbiiti. Nende naer mind rõõmsamaks ei tee, Kui heidan pilgu Metsadele veel, ma veel. Arvan, keegi ometi peaks jääma Ja talveks katma tüve õunapuul. Ja aknad tuleks pesta Puhta veega, sel tarel, Kus on sündinud poeet. Avan uksi lahkujatele, Kui ratta küljest lahti kukub maa. Teie naer mind rõõmsamaks ei tee. Ma heidan pilgu metsadele veel. Ja ma näen, on planeet, Ja ma näen, on planeet Oma teel nii üksinda Ikka veel, ta jääb.