Saar avab oiates limased lõuad Haarates nõnda haaramatu Kuldkera hetkeks veel kärgatab Seejärel korinal kustub Maad haarab masendus, vetel on vapustus Vaiamaast saareni märatseb turm Seal, kuhu ulatus allilma raputus Segi on paisatud elu ja surm Pimedus peidab põletajat Vari vägistab valgustajat Soerdieit suretab soojendajat Kuristik kugistab kiirgajat Inimlaps hiies on keeletu Otsides tammedelt tuge Küsides kividelt kaastunnet Lõkkelt leevendust, loitsudest lohutust Kümnetest kõridest, sadadest suudest Sünkjusse prahvatab loits kui välk: Maapõue needitu sündigu sügavalt Jälle kord koiduks saa hauaöö! Usk annab uhkust, teadmised tugevust Lootus on leinadest lennukam Taas tõuseb taevane terendus Võiduks vormistub vangipõlv.