Te jääge must eemale, rooside aiad,
Las toredus lopsakalt lokata seal.
Mul jäetagu tänavad, kivised, laiad,
Sest videvik pühaks ja armsaks neid peab.
Kui kallid on, Maardu, su katuste harjad,
Ja tüdrukud, juuksed kui helendav kard.
Su piigade ilu murelikki varjab,
Kuis igatsen tagasi, Maardu mu arm, Maardu mu arm.
Nüüd tänavail libises seal minu tsikkel,
Ja kõnniteel tüdrukuil värvitud suud.
Ja vilkumas tuled ning helkimas nikkel,
Seal sõitsin ma puiesteel, klaasil puud.
Ei tahtnud ma koju ja öö kestis kaua,
Lõi tähtedest sirama laotusekaar.
Kuid rockbändid laulvad me kodudest kaua,
See kajama paneb sind, Maardu mu arm, Maardu mu arm.
Kas rockige valjult, mu kõrvu te hääli
Toob tuliselt tuulehoog tumedast ööst.
Veel tormiga viirastub punapea pealik,
Kui lehm mootorrattaga sumedast ööst.
Kus Maardu mu arm, ümber udu ja kujud,
Ma tuisates kihutan, jäine ja karm.
Öö endasse matab nahktagides kujud,
Su tuultes nad elavad, Maardu mu arm, Maardu mu arm.
Mil lahkusin sealt, sellest päevi on palju,
Ja võibolla tagasi sinna ei lähe.
Seal lilled ei õitse, kuid tüdrukud paljud
On kaunimad kui miss Estoniat näed.
Seal igav, kus sõidavad luksautod haljad,
On sellel, kes avarust tunnetanud kord.
Ma armastan tüdrukuid, metsikuid, paljaid,
Su sügavat hämarust, Maardu mu arm, Maardu mu arm.