On igatsust, on nukrust, hella valu Neis tuledes, mis kutsuvad mind öös Hing nende poole astub palja jalu Ei kaja vastu taeva tume lööv Kui võõras saatus - tuled külmad kauged Kui elu inimestel lemmikraamatus Kui naise silmad, kmaliselt rauged Ja igavesti kättesaamatud On tuled öös. Ja nende kõle valgus Nii kutsuv on, et kogu rahu kaob Need tuled öös on lõputud kui algus Need tuled öös on tuleviku jaoks Kui poleks neid meid rahutus ei pureks Ja igatsusi mõttelend ei tooks Kõik soovid hääbuks, täitmatult sureks Jääks elul loomata me elulood Ükskõik kui palju olgu nukrat valu Neis tuledes, mis kutsuvad mind öös Hing nende poole astuks paljajalu Ka siis, kui kuskil enda ära lööb