Ära rahuldu mu hing kodukülaga Ära hoia kinni mind iseendaga Ära rahuldu mu hing metsatukaga Niidud ärge hoidke mind avarustega Bussipeatus on kui karje, minema kõik siit Kodukülal puudub silt ja linna näitab viit Minusarnaseid on tuhandeid ja tuhandeid on veel Kes on metsatukast siia, linnapoole teel Linn on võõras, linn on julm, astud pisarateta Keldrikohvikud on kõik, mida lubada siin saad Iga päev on miskit uut ja vahetub reklaam Üürikorteris on kord, et siin ei olda kurb Mets jäi vaikseks, mets jäi tasa, metsavahel polnud rada Olid kustutatud koleded, lümemütsides kõik korstnad Olid lautatud seal uksed, sealt kust mindi, kuhu tuldi Bussipeatuses ei olnud ootajate jalajälgi Ühel õhtul aga linnasäras udustub su pilk Kaunid kirjad, kaunid tuled, vesivärviks muutub pilt Kümme krooni taskus istud, tänavale maha Siia jääda sa või ja ära ka ei taha