Mu sõbral on jälle krambid Süda vaikselt veel lööb Mu sõbral on jälle krambid See on viimane öö Mina istun ja suitsetan toolil Millesti küll mõelda, ei tea Ära hoia mu käsi kui suren Ära silita pead Tahaksin surra valguse käes Üksinda taevalaotuse all Mitte valgete linade vahel Käsi tilguti all Surmas me oleme alati üksi Ruumi ei ole siin kahel Mõelda võib kõike, kuid ainsaks jääb palve: Ära siis sure veel sõber Vaksali peldikus surnuks end süstides Elu võib olla ka seegi Oli see ainus mõte, mu sõber? Su surmast sai sõnumi keegi Mu sõbral on jälle krambid Süda vaikselt veel lööb Mu sõbral on jälle krambid See on viimane öö.