Väärikas hingepuu on vääritu käega
Pilbasteks purustet ja jäänud vaid vare.
Hingetuks imetud on kõlvatu väega,
Rüvetatud häbitult me maaema pale.
Kõnnumaal kõledal kui kaaren vaid kurdab,
Tuulte eest varju ihu ei leia siit.
Leina eest lohtuma siia ei tulda,
Miski ei meenuta me kunagist hiit.
Aplate sugu kui ahnusest lämbub,
Itku ei kosta kui kääpasse vaob.
Uhkuses riisutu siis tühiseks kärbub,
Uduna ja tolmuna see tuulde nüüd kaob.
Siunatud saanud see aplate sugu -
Võõras neil sõna ja võõras neil lugu.
Verises kastes vindub muld.
Puhkeda saab jälle paik mis on püha,
Täituda rahuga ja valguda väega.
Looduse laulus ning metsade mühas,
Aastaid ja sadu küll võtab see aega.